Inisherini hinged

Rõõmupäev on saabunud kõigi nende inimeste õuele, kes on viimased 14 aastat kannatamatult oodanud, et pärast pigimusta komöödiat „Palgamõrvarid Brügges“ saaksid Brendan Gleeson ja Colin Farrell taas Martin McDonagh’ filmis ekraani jagada.

„Inisherini hinged“ ongi nende kahe suure näitleja ning ka suure sõbra taaskohtumine, kuigi loo käimalükkajaks on Brendan Gleesoni kehastatava stoilise Colmi tõdemus oma nooremale, mõnevõrra „lihtsa loomuga“ sõbrale Padraicile: „Ma ei taha enam sinu sõber olla...“ Pärast seda ootamatut lauset käivitub sündmuste jada, millele enam kätt ette panna ei saa ja mis omandab üsna kiiresti üsna pigimustad toonid ‒ nagu see ühele Martin McDonagh’ kirjutatud loole ikka kombeks.

Kummaline küll, aga see on iiri juurtega tunnustatud dramaturgi ja filmitegija McDonagh’ esimene linateos, mis leiab aset saarel, kust tema perekond pärit on. Seda suuremat armastust selle koha, sealsete tavade ja inimeste vastu me selles loos tunnetame, ükskõik kui ettearvamatuks, karmiks ja halastamatuks filmi sündmustik ka ei muutu. Ben Davise esmaklassiline kaameratöö, Carter Burwelli kummituslik muusika, esmaklassilised rollisooritused ja mõistagi Oscari võitja McDonagh’ hõrk dialoog muudavad meie külaskäigu väljamõeldud Inisherini saarele üheks filmiaasta tipphetkeks.