Põleva tütarlapse portree

2019. aasta Cannes'i filmifestivalil esilinastunud, festivalil Queer Palm auhinna võitnud, sealhulgas ka stsenaariumi eest tunnustuse saanud Céline Sciamma ajalooline draama "Põleva tütarlapse portree" ("Portrait de la jeune fille en feu") võitis parima stsenaristi auhinna ka Euroopa Filmiauhindadel ning möödunud Kuldgloobustel kandideeris film parima võõrkeelse filmi kategoorias. Hiljuti lisandus ka üheksa Prantsuse rahvusliku filmiauhinna Cesari nominatsiooni, mille hulgast võideti parima operaatoritöö auhind.

Film leiab aset 18. sajandi Prantsusmaa õukonnas. Krahvinna tahab tellida portree oma tütrest Héloïse’ist, et naida too Milanos elava peene kosilasega. Kuna Héloïse tõrgub sellise paaripaneku vastu, palgatakse Marianne, kelle ülesandeks saab teda salaja maalida.

Viimase aja üks ilusaimaid filme jälgib kahe kõrgklassi hulka kuuluva noore naise suhet. Režissöör Sciamma toob meieni ka toonase maalikunsti põhitõed, sest filmi visuaalne stiil on just sellest inspireeritud. Film räägib ka kunstniku ja tema subjekti suhtest, naiste maalikunstist toonasel ajastul, aga ka nüüd ja praegu. See on ajatu film, mida peaksid nägema nii noored kui vanad, see on hariduslik ja silmiavav, sest filmi tundeküllane stiil lubab mõista maailma palju selgema pilguga. Filmi on sisse ehitatud teemad naiskunstnike marginaliseerimisest, kuid ometi pole tegu selgitava ajaloolise teosega, vaid väga visuaalse filmiga, mis lubab mõista lugu, tegelasi ja teemasid läbi pildi nii nagu peaks tegema iga väärt kunstiteos.

"Põleva tütarlapse portree" on ajastufilm, mis vaatleb tänapäevaseid teemasid läbi möödunud aegade, olles seejuures ka prantsuse filmikunsti osas hariduslik, õpetlik ja silmiavav kõige selle juures, mis puudutab tõelist filmikunsti.