SERGEI PARADŽANOVI FILMIPÄEVAD 06.-14. VEEBRUARINI 2024
Kaks hutsuulide suguvõsa on aastaid vihavaenlased olnud. Selles viha- ja kättemaksuõhustikus tärkab aga sõjajalal perekondade võsukeste Ivani ja Maritška vahel puhas ja tõeline armastus. Abieluks valmistumiseks lahkub Ivan külast, et tööd rügada ja iseseisva elu alustamiseks raha koguda. Tema äraolekul kukub Maritška kogemata jõkke ja upub eksinud lambukest päästes. Ivan püüab oma armastatut kõigest vähest unustada, ent ei suuda seda teha.
Filmi peetakse 20. sajandi teise poole tähtsaimaks Ukraina filmiks, mis valmis veel kõige viimasel sula-aastal, vahetult enne rangema tsensuuri ja repressioonide taastamist. Filmi esilinastus kujunes dissidentide poliitiliseks meeleavalduseks, mis oli NSV Liidus esimene pärast II maailmasõda. Uuendusliku filmikeelega linateosest sai Ukraina poeetilise filmikooli ikoon, mis avaldas tohutut mõju järgnenud Ukraina filmidele.
Gruusias sündinud ja üles kasvanud armeenia päritolu Sergei Paradžanovi esimene meistriteos „Unustatud esivanemate varjud” valmis Ukraina Dovženko-nimelises filmistuudios ja teenis režissöörile jalamaid üleilmse kuulsuse, pälvides auhindu pea kõigilt olulisematelt filmifestivalidelt.
Unenäolisest müstikast, paganlikust sümbolismist ja religioossest ikonograafiast küllastunud, elu ja surma piire trotsiva traagilise elu- ja armuloo esitamiseks kasutab Paradžanov peadpööritavat kaameratööd, ekspressiivset värvidramaturgiat ja intensiivset helikujundust, rikkudes söakalt nii filmikunsti tavapäraseid jutustamiskoode kui ka sotsialistliku realismi kaanoneid.
„Suurel kodumaal” sattus Paradžanov oma isepäise väljenduslaadi, teravalt nõukogudekriitilise meelsuse ja vastuolulise elustiili tõttu poliitilise põlu alla, arreteeriti ja saadeti sunni¬tööle, vaatamata ulatuslikule rahvusvahelisele protestikampaaniale, milles võtsid tema kaitseks sõna Andrei Tarkovski, Jean-Luc Godard, Federico Fellini jpt nimekad filmitegijad, kunstnikud ja kirjanikud.
