Haletsus

Keskealine advokaat on murest murtud. Tema naine on koomas ja arstid ei anna suurt lootust. Õnneks on mehel hulk lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja trööstivad: poeg ja koer peavad end vaikselt ja viisakalt ülal, naabrinaine küpsetab talle iga päev kooki, sekretär embab emalikult ja keemilise puhastuse teenindaja avaldab iga kord kohtudes murelikult kaastunnet. Kui naine vastu ootusi koomast ärkab, oleksid kõik mured justkui peoga pühitud, aga võta näpust – advokaat on talle osaks saanud kaastunde ja haletsemisega nõnda harjunud, et ei oskagi enam ilma olla. Häda ajab härja kaevu, kuid enesehaletsuse kaev on põhjatu.

„Haletsus“ meenutab nii sisult kui ka toonilt mitmeti tänapäeva tuntuima Kreeka režissööri Yorgos Lanthimose loomingut („Koerahammas“, „Alpid“, „Homaar“, „Püha hirve tapmine“) ning see on suuresti nende ühise stsenaristi Efthymis Filippou teene. Et peaosatäitja Yannis Drakopoulos rolli soovitud moel sisse elaks, palus režissöör Babis Makridis tal enne võtteid vaadata Buster Keatoni ja Aki Kaurismäe filme. Igaüks võib näha, et advokaadi kehastaja on neid eeskujusid tõsiselt võtnud.

Kas „Haletsus“ on nukker draama, sünkmust absurdikomöödia või psühholoogiline õudusfilm? See sõltub igast vaatajast endast, kuid lihtne pole selle üle vist kellelgi otsustada.

Mart Rummo