Habemus papam - Meil on paavst

Vatikani Püha Peetruse väljaku täis inimesi ja miljonid teised kogu maailmas on ootusärevuses. Igat karva naljakate aktsentidega kardinalid on konklaavi pidama kogunenud, et valida uus jumala esindaja maa peal. Juhtub aga see, mida keegi pole oodanud. Väljavalitu ei ole valmis püha koormat kandma.

Kivistunud doktriinid ei lase olukorrale paindlikult läheneda ning kogu maailma tähelepanu koorma all peab Vatikani poolakast tsiviilesindaja (Jerzy Stuhri mahlakas osatäitmine) värske jonniva paavstikandidaadi paavstikoja rõdule rahvast tervitama saama. Kohale kutsutakse ateistist psühholoog (Nanni Moretti ise). Selle peale laseb paavst jalga.

Morretti ei ole libastunud kerge komöödia loomisele, kuigi võimalusi selleks oleks küllaga (võib-olla poleks ta sel juhul saanud luba Vatikanis filmida). Stseenid Moretti kehastatud psühholoogi ponnistustest rahutuid ja pisut ulakaid kardinale maa peal hoida on lihtsalt suurepärased.

85-aastane Michel Piccoli kehastab paavstiks valitavat kardinal Melville’i sellise südamlikkuse ja siirusega, et mõjub vaatamata filmi lõpplahendusele (või õigemini just tänu sellele) tõelise pühamehena. Melville’is lööb lõkkele elujanu ja ta ei suuda leppida, et kõik olnu kaotab nüüdsest igasuguse tähenduse. Ta purskab välja selle, mis ilmselt iga jumala maapealse asemiku hinge on vaevanud. Konnates mööda öiseid pagarikodasid ja linnatänavaid, maitseb ta mõrkja nukrusega elu väikeseid ande. Moretti sõnum sellest, kes võiks Jumala maapealse koha täita, on selge ja lihtne.