Michael

Muu hulgas Austria rusuvate draamade suurmeistri Michael Haneke filmidesse näitlejaid valinud Markus Schleinzer jätkab oma esimeses, ka Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis vastuolulisi arvamusi esile kutsunud režissuuris hanekelikku joont, kirjutades ja lavastades filmi, mille vaatamine käsitletava temaatika tõttu meelt rõõmsaks ei tee.

Ilmselt Natascha Kampuschi vangistusest inspireeritud filmi nimitegelane on vaikses linnajaos igati tavalises majas üksinda elav kontorirott, kes hoiab oma keldris kinni väikest poissi. Miks, võime me vaid aimata. Ja sedagi, kui kaua see on juba kestnud.

Michael ise mõjub oma oleku ja välimusega nohiklikult ja kohati lausa koomiliselt, ent midagi naermisväärset sellest filmist küll ei leia. Michael ei ole sümpaatne tegelaskuju, ehkki elu paistab tal üldiselt korras olevat: tal on tore ja hooliv ema, tööl läheb hästi, isegi eraelu pole kurta. Aga siiski mõjub ta igas stseenis häirivalt, sest tahestahtmata mõtled, miks ta seda küll teeb, miks on temast saanud pedofiil, kes hoiab süütut poissi vangistuses.

Vaikselt kulgev ja dokumentaalnaturalistlikus võtmes lavastatud draama võtab rusuva loo rääkimiseks aega ning keeldub avamast peategelase motiive, mis vaatajat ehk siiski huvitaksid. Tõestades samas taas, et tegelikult ei tea me end ümbritsevatest inimestest tuhkagi ning et kõige jubedam õudus on sageli see, mida me ei näe, vaid mida me oma vaimusilmas ette kujutame.

Jaanus Noormets