PÖFF 2016: Moehull

April (Amanda Fuller) armastab ägedaid riideid. Riietest rohkem armastab ta vaid oma peigmeest Ericut (Ethan Embry), kes omab Texases vintage-kaltsukat. Elu on ilus, Ericul on piisavalt kaupa ja ta unistab poe laiendamisest, kuid April pole selles nii kindel. Nimelt on Eric saanud viimasel ajal liiga lähedaseks poe uue töötaja Sherryga, kelle isal on teistes osariikides laienemiseks sobivaid pindasid. Mida rohkem peab Eric Sherryga suhtlema, seda paranoilisemaks muutub April. Esialgu aitavad teda hilbud – nende sobitamine ja uute shoppamine mõjuvad tüdrukule rahustavalt –, ent kui Eric teeb ühe saatusliku vea, läheb kõik kontrolli alt välja.

Simon Rumley on põneva käekirjaga inglise lavastaja, kelle jaoks “Moehull” on ühtlasi taaskohtumine suurepärase Amanda Fulleriga (meile tuttav Rumley indie-filmist “Punane, valge ja sinine”), tema varju ei jää ka teised filmis kaasa tegevad näitlejad nagu Ethan Embry (PÖFF-i menuk “Cheap Thrills”), Alex Essoe ja Eric Balfour.

Rumley loob maailma, mis toimib nagu labürint, mille ühes otsas on oma suhet päästa üritav Aprill ja vahepeal kõik see, mis teda valele teele juhib – eriti ilusad riided –, esitades küsimuse, kui kaugele me oleme nõus minema, et oma tahtmist saada, vihjates nii kavalalt sellele, mis kajab vastu igaühes. Intensiivne muusika, ruumi, montaaži ja värvide kasutus loob omaette kohatunnetuse; filmi algusest peale on kõik, mis peaks tunduma tuttav, selgelt nihkes, viies vaataja omalaadsesse seisundisse. See annab omakorda sobiva eelhäälestuse filmi tegevustiku ootamatule lõpule.

“Moehull” üllatab kindlasti.

Maria Reinup