PÖFF: Ärge irvitage midagi

Ekraanil kulgevat lugu vaadates kangastub kuklas „Elupuu”. Küll mitte tervikuna, paralleelid hakkavad jooksma hoopis vendade lugude vahel. On suvi, on poiste mängud, otsimised, katsetused ja suureks kasvamine. Kõnealuse filmi vendade, Tommy ja Ericu näolt pühib naeratuse teistsugune mure kui „Elupuu” poistelt, kuid mingi olemuslikult sarnane essents on mõlemas linaloos.

Film räägib niisiis loo kahest vennast, Ericust ja Tommyst. On suvi ja poiste päevad mööduvad õues hulkudes. Nad kondavad metsas, uurivad mahajäetud maju ja maadlevad kambas põllul. Rahuliku kulgemise katkestab traagiline sündmus. Tegelikult ei muuda see peaaegu midagi, ainult et poiste mõtetesse siginevad tumedamad toonid. Mõlemat venda mõjutavad need erinevalt, kuid toimuvast rääkida ei oska kumbki.

Kui olemuslikult meenutab linateos „Elupuud”, siis visuaalis leiab sarnasusi filmiga „Paljad luud”. Domineerib hallikas toon, ka tegevuspaik on USA tõmbekeskustest kaugemale jääv kant. Poisid, kellele kaamera enamiku ajast keskendub, on väga loomulikud, vabad ja mängulised. Tekib tunne, nagu vaataks tagasi oma lapsepõlve. Lavastaja-stsenarist Daniel Patrick Carbone, kelle jaoks „Ärge irvitage midagi” on esimese täispikk film, on tunnistanud, et seda lugu on ta endaga kaasas kandnud juba lapsest peale. See, et film on sündinud pika järelemõtlemise ja loo läbitunnetamise järel, on ka igast kaadrist tunda.

Kaisa Karu / PÖFF

USA 2013