Tänavakuju

See on võluvalt Kolkata linna õhustikku tabav, dokumentalistika ja mängufilmi piiridest mittehooliv madalaeelarveline film, mis on tehtud just nii, nagu teha on saanud. Värvikate tegelaskujude elujõust pakatav pillerkaar ja otsekohese aususega atmosfäär oleks justkui 1969. a Louis Malle „Calcutta” doki loova filmimaagiaga vürtsitatud järg. Sealsed linnatänavad lõhnavad magusa viiruki, vürtsikate toitude ning räpaste solgiojade segusena ning ühine inimeste meri teenib lugematul hulgal värvilisi jumalaid.

TÄNAVAKUJU peategelane on mees nimega Krishna, kes elatub keset tänavamelu erinevate kuulsuste jäljendamisest. Seda mitte mingis meditatiivses mentaalses mõttes, vaid ta seisab täiesti füüsilise tervikuna, justkui pantomiimikunstik kord Vivekananda, Ramakrishna, Mahatma Gandhi, Jeesus Kristuse või Karl Marxi kehastusena, kui nimetada ainult mõni filmis esinev kuulsus. Meie peategelane ei ole aga näitleja, sest Krishna Bairagi tööks on see ka tegelikkuses. Filmis on tema kaaslasteks maskidemeistrist trikster Ranu ning erootikafilmide plakateid kleepiv onu Nepal Kaka.

Režissööridebüüdi teinud Bikramjit Gupta vahendab meile suure elava linna meeleolusid Charlie Chaplini filmidele omase tabava satiiri ja huumoriga. Loomulikult ei puudu sellest filmist armastus ja armumine, mis on vaikivale peategelasele ühtaegu ilus, kurb ja ootamatu. Filmi läbib veidi melanhoolne alatoon, mis naerab palju, aga natuke alati läbi nukruse.

Kaarel Kuurmaa