Valge vangistus

1940. aasta aprillis, kui Kolmas Reich Norrat okupeeris ning britid ja norralased neid takistada üritasid, tulistasid asustamata mägede kohal teineteist alla Saksa pommitaja ja Briti hävitaja. Ellujäänud meeskonnad olid karmide ilmastikuolude eest sunnitud kaitset otsima samast jahihütist. Konfrontatsioon kahe sõdiva riigi esindajate vahel hakkas aga järk-järgult üle kasvama ühiseks võitluseks päevakajalisema vastase, looduse vastu.

Hütist ja loodusest saab midagi enamat kui eikellegimaa. See on ideoloogiavaba ruum, kus inimene justkui eraldatakse oma väärtussüsteemidest ja veendumustest ning talle pakutakse võimalus neid distantsilt, ratsionaalsema pilguga hinnata. Vastaspoolte üldinimlik ühisosa hakkab paratamatult kaaluma üle neid eraldavat, üha kaugenevat ning õõnsat poliitilist viha. Rahvusuhkusest puhkenud vaidlused sõjapõhjuste, riikide moraalse üleoleku või selle üle, kes toodavad paremaid autosid, muutuvad kiiresti tõsisest koomilisteks, nii et isegi vaidlejad ise peagi kohmetust tunnevad.

Režissöör Petter Næss on mõistnud suurepäraselt, et universaalsed väärtused ja rahvaste vendlus töötavad hästi, aga parima sõjavastase statement’i loob hoopis kahe vastaspoole jagatud ning siiras huumor. Rahvuslikke, teiste silmis pentsikuid iseärasusi on tabatud pehme muigega, muutmata seda kordagi liialdatud karikatuuriks. Kõige muljetavaldavam on aga mõlema osapoole, ka saksa sõdurite võrdne humaniseerimine.

Hannes Aava