Idioot

DOSTOJEVSKINO alates 29. oktoobrist kinos Artis.

Novembris täitub 203 aastat ühe inimkonna ajaloo suurima kirjaniku Fjodor Dostojevski sünnist ning maailmakuulsa romaani “Kuritöö ja karistus” ilmumisest möödub 158 ja Dostojevski loomingust vahest kõige iseloomulikuma romaani “Idioot” ilmumisest möödub 156 aastat. Lisaks sellele, et Dostojevski teosed on kõige loetumate hulgas, võib teda nimetada ka üheks enim filmitud kirjanikuks. Ekraniseeringute arvult on ta klassikute seas esikolmikus.

Seetõttu tähistame Dostojevski loomingut programmiga DOSTOJEVSKINO, mille raames linastuvad sügisel “Kuritöö ja karistus” ning “Idioot” põhjal valminud filmid Soomest, Kasahstanist, Jaapanist, Venemaalt ja Eestist. Linastuvad Akira Kurosawa “Idioot“ (Jaapan, 1951), Aki Kaurismäki “Kuritöö ja karistus” (Soome, 1983), Lev Kulidžanovi “Kuritöö ja karistus“ (NSVL, 1969), Darežan Omirbajevi “Tudeng” (Kasahstan. 2012) Rainer Sarneti “Idioot” (Eesti, 2011) ja Takuya Igarashi “Bungo Stray Dogs: Dead Apple” (Jaapani, 2018).

Akira Kurosawa "Idioot" (Hakuchi, 1951)

Kuuskümmend aastat enne Rainer Sarnetit proovis Fjodor Dostojevski monumentaalteost „Idioot“ lavastada ka Akira Kurosawa. Sisu pole siinkohal mõtet vist ümber rääkida, piisab sellest kui öelda, et sündmustik on üle toodud Jaapanisse ja ka tegelased on jaapanlased. Kurosawa arvates oli Dostojevski inimeksistentsi kõige ausam kirjeldaja ja ta soovis leida kinematograafilise väljundi oma armastusele vene kirjanduse vastu. Ja ometi võib „Idiooti“ lugeda mingis mõttes Kurosawa täitumata jäänud unistuseks, sest algselt peaaegu nelja ja pooletunnine film sai proovilinastusel nii halva vastukaja, et lõigati stuudio nõudmisel 100minutiseks. Tänaseks on filmist suudetud taastada peaaegu kolmetunnine versioon, mis jälgib üsna täpselt raamatu sisu. Tuttavad võtmestseenid on siin lahti mängitud kogu oma ilus ja dramaatilisuses, aga neid stseene koos hoidev siduaine on hõre ja kipub kergesti rebenema.

Kohati ilmneb dialoogides infot, mida meile tegelikult pole veel eksponeeritud, ja räägitakse iseenesest mõistetavalt olnud sündmustest, mis on tegelikkuses jäänud montaažiruumi põrandale. Seega: kui miski tundub segane või ebaloogiline, pole mõtet süüdistada enda hajameelsust, vaid filmis ongi lihtsalt augud sees. Sellest hoolimata pole lugu raske jälgida neil, kes raamatuga tuttavad (kõik, eks?) ja võrdluses originaalteose ja Sarneti 2011. aasta ekraniseeringuga pakub Kurosawa versioon veel ühe käsitluse sellest suurte tunnete ja keeruliste tegelastega loost. Kasvõi juba Toshiro Mifune mängitud Rogožin (siin Denkichi Akama) on vaatamist väärt.

Tristan Priimägi