PÖFF 2016: Hingus

Kiigel keerleb väike plika, kelle pead ehib tohutu sasine juuksepahmakas. Õed-vennad kutsuvad teda Tuustakaks, vahel ka Vatitupsuks. Teil on tuline õigus: sellised hüüdnimed teenib välja ainult laps, kes pesema ei jõua ja juukseid ei kammi.

Tuustaka jaoks on kõik selge: kuna arst ütles, et tema isa võib astmasse surra, siis püüab tüdruk nüüd koolis võimalikult hästi õppida, et suureks kasvades isa terveks ravida. Mis sellest, et maalt ja vaesest perest pärit tüdrukul võiks selleks olla vähem eeldusi - ei huvita! Ja kuna koolis läheb hästi, polegi sellega muret. Mäekõrgune mure on hoopis vanaema, kes nende maja pimedates nurkades hiilib, kammi kramplikult peos hoides ja püüdes alatasa leida ebasobivat hetke lapselapse kasimiseks. Surm on Tuustaka jaoks liiga abstraktne mõiste ja sõda on sõna, mida kuuleb raadiost, kui täiskasvanud tähelepanelikult selle ümber istuvad. Tuustakas elab justkui ühe hingetõmbe haaval, iga tema päev on täis suuri ja väikesi muresid, mis kõik võrdselt olulised. Nii tutvustatakse läbi lapse silmade vaatajale Iraani ajaloo üht mässulisemat perioodi - Iraani-Iraagi sõda.

Selline lähenemine annab unikaalse võimaluse heita pilgu Iraani ajalukku ning veelgi enam, seda ka kogeda, sest Tuustakat mängiv lapsnäitleja Seyedeh Sareh Nour Mousavi äratab nii oma eheda olemise, kui oskuslikult animeeritud jooniste - kõik see, mida ta näeb ja millest ta unistab, ekraanil ellu tõeliselt kinemaatilise ja eheda karakteri.

Alates hetkest, kui sünged sündmused väikese Tuustaka elu pea peale pööravad, hingame temaga kaasa, filmi algusest lõpuni, justnagu võiks iga hingetõmme viimaseks jääda.

Maria Reinup