Põhjakaar

Filmi avakaadreid täidavad lõputusse kaugusesse ulatuvad lumised mäetipud, lõõtsub kõle tuul ja hetkeks tundub, et elu on selle paiga lõplikult maha jätnud. Stoilise maastikuga sulandub suurepäraselt Gråkalleni suusakeskuse eskalaatori otsas seisev Jomar, kes jälgib jäätunud pilgul kogu avanevat tühjust. Jomar on endine mäesuusataja, kes on elus hammasrataste vahele jäänud ja on nüüd suusakeskuses valvuriks. Ta joob ja suitsetab vahetpidamata ning neelab tablette, mida kohalik psühhiaatriahaigla on paanikahoogude vastu välja kirjutanud.

End tsivilisatsioonist tasahilju isoleerides jõuab Jomarile ootamatult pärale, et ta võib olla kaugel põhjas elava väikese poisi isa. Nii on õnnetult tuld võtnud suusakeskus viimaseks piisaks tema depressiivses elus, mille ajel haarab Jomar alkoholikanistri ning asutab end pikale ja üsna kummalisele rännakule endise tüdruksõbra juurde. Sellest kujuneb väga omanäoline ja veider retk läbi Põhja-Norra lummavate loodusvaadete, mis viib ta kokku mitmete eksinud hingedega, kes aga kõik aitavad omal moel kaasa Jomari püüdele helgema tuleviku poole.

PÕHJAKAAR on tragikoomiline off-road-film inimlikkusest ja väärtushinnangutest. Näitlejate esitatud rollid on igati mõjusad. Filmi sumedat sisu toetavad ka Ola Kvernbergi loodud hõrgud viiulipalad, mis annavad süžeele lõbusat hoogu. Olles režissöör Rune Denstad Langlo esimene mängufilmikatsetus, alustas PÕHJAKAAR festivalipubliku südame vallutamist juba Sundance's, ning on võitnud mitmeid olulisi auhindu nii Berliini, Transilvaania kui ka Tribeca festivalidelt. Linastus Pimedate Ööde Filmifestivali programmis.

Tutvustuse autor on Timo Treit.