Trail Baltic. Väljasõit rohelisse

Levila esitleb. Aasta oli 2020. Vaidlused Rail Balticu üle jagasid Eesti kaheks.

Ühel pool olid inimesed, kes ütlesid, et nad tahavad sõita rongiga Berliini või Riiga. Nad ütlesid, et rong on loodussõbralikum kui maantee ning et Eesti vajab seda raudteed.

Teisel pool olid inimesed, kes ütlesid, et raudtee hävitab loodust, et insenerid ei ole mõelnud muule, kui sellele, kuidas tõmmata rööbaste jaoks võimalikult sirge joon. Isegi kui see läheb läbi ürgsete soode, lindude ja loomade elupaikade ja koduõuede.

Samal ajal käisid juba tööd raudtee ehitamiseks. Metsades mürisesid pinnasepuurid ja saed. Tallinna lähedal ehitati raudtee jaoks uut liiklussõlme.

Üks naine paneb endale külge kaamerad ning kõnnib Rail Balticu trassi läbi Eesti. Ta teeb korraga otseülekannet Levilasse ja seda filmi.

Oma teekonnal kohtab ta Eesti inimese hinge.

“Meie lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe-äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis,” ütleb Levila asutaja Daniel Vaarik filmi tutvustuseks.

““Trail Baltic” ei ole traditsioonilise vormiga dokumentaalfilm, see on road movie läbi Eesti võsade, kraavide, rabade ja metsatukkade. See on film, kus kohtumised inimestega on juhuslikud, vahetud ja ausad. Film, mis ei ole Rail Balticu poolt ega vastu, vaid mis näitab arvamuste paljusust, muutustega toimetulemise protsessi ning jäädvustab eluolu ja maastikke ühes kaduvas ajahetkes,“ lisab filmi režissöör Marianne Kõrver.