Saatana kümblus

Kinos Artis linastub Austriast pärit tunnustatud õudusžanri režissööride Severin Fiala ja Veronika Franzi (“The Lodge”, “Goodnight Mommy”) uue folk-õudusfilmi “Saatana kümblus”.

“Saatana kümblus” esilinastus 2024. aastal Berlinale filmifestivalil, kus see võitis Hõbekaru parima operaatoritöö eest (Martin Gschlacht) ning pälvis ülivõrdes arvustusi nii publikult kui kriitikutelt. Austria esitas selle filmi parima rahvusvahelise mängufilmi Oscarile.



Linaloo tegevus toimub 18. sajandil Austrias. Agnes elab koos oma ükskõikse abikaasa ja kontrolliva ämmaga, kes kumbki naise elu sugugi kergemaks ei tee, pigem muudavad selle põrguks. Võideldes oma eraldatustunde ja hingepiinadega asub naine süngele teele.

„Saatana kümbluse” lugu põhineb uuringutel, mille põhjal arvatakse, et melanhoolia või siis ka "saatana kümbluse" all kannatavad inimesed panid kuriteod tahtlikult toime, et neid siis hiljem hukataks. Kogu Euroopas, Saksamaal, Rootsis, Austrias, Prantsusmaal ja Inglismaal, üritasid naised enam kui sajandi jooksul oma elu lõpetada, sooritades rituaalseid mõrvu. Nii loodeti pääseda enesetapu sooritanutele määratud igavesest põrgust. Enne hukkamist võisid nad oma kuriteo üles tunnistada, lootes seega minna pattudest puhastatuna taevasse.

"Saatana kümblus" viitab ka tänapäeval levinud tabule ja ühiskondlikule probleemile, mida nimetame praegu depressiooniks. Filmi žanri eelkäijaks võib pidada erinevaid lugusid nõiajahtidest, eriti neid, mida oleme kuulnud õuduskontekstis. Vanade kohtudokumentide kohaselt kannatas märkimisväärne arv nõidadena hukatud naisi tõenäoliselt hoopis mõne vaimuhaiguse all. “Saatana kümbluses“ loovad Veronika Franz ja Severin Fiala lihast ja luust naisest häiriva psühholoogilise portree ning annavad hääle tolleaegsetele „nähtamatutele“ talunaistele. Film kujutab nende karmi igapäevaelu, mida määratlevad religioossed dogmad ja tabud, mille mõjud ulatuvad tänapäevani.

Sünopsis:

Ülem-Austria 1750. Pilves taevast peegeldub kalatiik, sügav tume mets neelab päikesevalguse. Ühel mäetipul on ülespoodud naise surnukeha. On see jäetud sinna rippuma hirmutavaks näiteks teistele või hoiatuseks? On see enne? Sügavalt usklik ja ülitundlik Agnes suhtub surnud naisesse kahjutundega, aga ka teatava igatsusega, sest ta tunneb end võõrana oma värskes abielunaise rollis. See on emotsionaalselt külm elu, mis koosneb tööst, tegemistest ja pidevatest ootustest. Agnes tõmbub üha enam endasse. Tema sisemine vangla muutub aina rõhuvamaks, tema melanhoolia aina domineerivamaks. Varsti näib tema ainus väljapääs olevat mistahes šokeeriv vägivallaakt.