PÖFF 2016: Armidega südamed

Max Blecher oli juudi soost rumeenia kirjanik, kes suri 29-aastaselt luutuberkuloosi. Viimase kolmandiku oma elust veetis ta voodihaigena erinevates sanatooriumites. Sellest hoolimata oli ta kirjavahetuses mitmete oma ajastu suurte mõtlejatega, avaldas luulekogu ja kaks pikemat jutustust. Ühega nendest kannab sama pealkirja ka käesolev film, milles kirjaniku painav elulugu ühineb tema teostega, poeetiliste mõttekäikude ning kannatuste poolt vahedaks lihvitud elutunnetusega.

"Armidega südamed", mis meenutab mitmeski mõttes Thomas Manni "Võlumäge", pakub usutava sissevaate ühte 20. sajandi esimese poole subkultuuri – jõukatele patsientidele mõeldud tuberkuloosihaiglate maailma. Selles maailmas tuleb eriti teravalt esile küsimus jumalast ja võimalusest leida lunastust teispoolsusest. Haigus seatakse vastamisi kodanliku moraaliga. Need, kes tajuvad peatse surma lähedust, on sageli julgemalt valmis ühiskonna seatud piire ületama.

Tegu on sügavale puuriva filmiga inimeksistentsi tühisusest ja haprusest. Paljukihiline linateos, mida rikastavad muuhulgas tugevad dialoogid, on üles võetud hõrgu operaatoristiiliga. Kaamera on alati paigal, kuid hoolega komponeeritud kaadrid kannavad fotolikku esteetikat. Voodisse aheldatud peategelase lugu on halastamatuks peegliks neile tervetele, kelle elu möödub kurtmises ja rahulolematuses.

Martin Oja