PÖFF: Paljas pind

Kaks tüdrukut kohtuvad avalikus saunas ning alguse saab armumäng, mis on vaheldumisi õrn ja julm, täis flirtimist ja üksteise eiramist, kontakti otsimist ja vältimist. Selles satuvad vastuollu soovid ja teod, segunevad kujutlused ja tegelikkus, ent ennekõike joonistub välja sügavik kahe enese paljastamise vormi – ihu näitamise ja iha näitamise – vahel. Armastuse ees oleme me kõik alasti ning armunule on enesepaljastamine ühtaegu õrritav ja ängistav, paeluv ja hirmutav.

Viis, kuidas auhinnatud Poola - Hollandi režissöör Urzsula Antoniak suudab seda armumängu sõnatult portreteerida, muudab "Palja pinna" nimetamise ihtsalt armastuslooks peaaegu eksitavaks, sest jätab kirjeldamata suurema osa sellest, mis see film on: poeetiliselt, kaunilt, fragmentaalselt ja efemeerselt kujutatud – ja tõepoolest ennekõike kujutatud, mitte jutustatud – armunute diskursus. Ehkki kaamera asub alati väljaspool tegelast, ei ole Antoniaki kaamera näitamise, vaid nägemise, tunnetamise ja tundmise vahend. See laseb armumisel helis ja pildis avalduda ning olla armutute mõtete ja tunnete väljendaja ja väljendus, seeläbi ka filmigurmaanile tõeline audiovisuaalne maiuspala.

Vormilt ja sisult on "Paljas pind" teatud moel ka Roland Barthesi "Armunute diskursuse fragmentide" ekraniseering. Nii võiks Antoniaki saavutuse kirjeldamiseks parafraseeridagi Barthesi: "Teatud tegevuste jaoks kasutavad kineastid ebamäärast entiteeti, mida nad nimetavad kinematograafiliseks tundeks; (armunute diskursuse) kujundite loomiseks ei ole vaja ei rohkemat ega vähemat kui ühtainsat juhist: armumise tunnet.”

PÖFF / Katre Pärn

Poola / Holland 2014