Tema saabumise päev

Sonjoon on kunagisest režissöörist filmiõppejõud, kes on otsustanud provintsist paariks päevaks Souli oma vanale sõbrale külla tulla. Sõber aga telefonile ei vasta ning Sonjoonil ei jää muud üle kui sihipäratult mööda linnaosa jõlkuda ning baaris napsu tinistada. Igavust aitaksid peletada ehk juhututtavatest filmitudengite kamp, kuid mõnikümmend minutit hiljem on purupurjus Sonjoon nendega tüli norinud ning taas tänaval. Seekord viivad joobunud kineasti jalad aga hoopis segastel asjaoludel maha jäetud vana pruudini, kellega ta veedab samavõrd kummalise öö täis enesehaletsust, andekspalu ning iha naise järele. Hommikul kainelt ärganuna vannub Sonjoon, et ta ei naase enam kunagi ning nende kohtumine jääb viimaseks. Tänavale jõudnuna aga tundub kõik ümberringi kahtlaselt tuttav ja eelnev päev algaks justkui uuesti.



Korea filmiteoreetikust ja festivalide lemmikust Hong Sangsoo filmide kangelasteks on ikka ja jälle põhjakäinud režissöörid, kes armastavad rääkida filmide tegemisest ning oma allakäigust koos sama sotsiaalse olukorra lahkamisega erinevast ajalisest ja tegelase perspektiivist. Neid leitmotiive leidub küllaga ka autori viimases, Cannes’i festivalil debüteerinud filmis TEMA SAABUMISE PÄEV. Selget ja lõpuni loogilist süžeed ei tasu linateosest oodata, pigem mängib režissöör järjekordselt vormi ning elu absurdsusega, luues tulemuseks woodyallenliku ning teravmeelse dialoogi tõttu nauditava ja iseennast peegeldava tragikomöödia.



Sten Saluveer