Varjusõdalane

Pisivaras palgatakse sarnase välimuse pärast sõjapealiku teisikuks. Kui aga sõjapealik ootamatult sureb, tuleb vargal astuda tema kingadesse.

„Kagemusha“ kuulub nn jidaigeki-žanri – kindlate reeglite järgi tehtud ajastudraama jaapani filmis, teatris, teles ja ka videomängudes. „Kagemusha“, nagu ka „Seitse samuraid“ on aga veelgi täpsemalt Sengoku-jidai, kuna toimub tavapärase Edo perioodi asemel varem, sellele eelnenud Sengoku perioodil (1467-1615), mida kutsutakse ka „Sõdivate riikide ajajärguks“ ja mida iseloomustasid konstantsed konfliktid ja kodusõjad erinevate klannide vahel. Sellistes oludes oli väga oluline, et filmi keskmes olev äravahetamispettus läbi läheks, sest vaenlasele ei tohi anda aimu ühestki nõrkusehetkest. „Kagemushas“ näidatakse hästi strateegilisi ja poliitilisi mahhinatsioone, et teiste ees ülekaalu saavutada. Filmi teeb väga liigutavaks julge väepealiku ossa vastu tahtmist surutud lihtne varas, keda Tatsuya Nakadai kehastab mitmetahuliselt ja alati huvitavalt.

Kurosawa 1980. alguse kaks jidaigeki-filmi „Kagemusha“ ja „Ran“ (1985) on võimsad eeposed, mis pakuvad Kurosawa tuntuimatele mustvalgetele filmidele hea kontrasti, kuna kasutavad värvide võimalusi ära täiel määral. „Kagemusha“ oli oma aja kõigi aegade kalleim jaapani film ning kui Toho stuudiol tootmisraha otsa sai, avanes George Lucasel võimalus tasuda oma mõtteline auvõlg „Tähesõdade“ inspiratsiooni saamise eest Kurosawa filmidest, kui ta koos Francis Ford Coppolaga suutis 20th Century Foxi veenda katma puuduolev eelarveosa vastutasuks Ameerika leviõiguste eest. See tegi „Kagemushast“ ka kõigi aegade esimese Jaapani filmi, mille leviõigused müüdi ette Ameerika suurstuudiole.

„Kagemusha“ taastas uue kümnendi saabudes Kurosawa õigusjärgse koha filmimaailma suurnimede hulgas. Film võitis Cannes’i filmifestivali kõrgeima autasu, Kuldse palmioksa, ja nomineeriti Jaapani poolt ka parima võõrkeelse filmi Oscarile. Võit läks tol aastal hoopis SNV Liidule filmi eest „Moskva pisaraid ei usu“.

Tristan Priimägi