Registreeru

See on naturalistlik etüüd armastusest, vastutusest ja erinevatest lõppudest, mis juhatavad sisse vaid uusi algusi. Armukadeduse temaatika on kui terav vürts, mille doseerimisega on Philippe Garrel oma uues filmis olnud ülimalt hoolikas ja nii mõjub see pigem peene alatoonina.

Armukadedust ei ole kujutatud purustava jõuna, vaid pigem mõrumagusa torkena, mis aimab tähelepanu jagamist kellegi kolmandaga. Kergelt ja hajusalt koondatud tundepildid vaatlevad kahe näitleja vahelist armastust neid ümbritsevate inimsuhete taustal. Ehkki Louis Garreli mängitud tegelaskuju võimaldab paralleelide tõmbamist noore Wertheriga, on tähelepanuväärne just Anna Mouglalise nüansseeritud ja võrgutav rollisooritus, milles avaneb filmis portreteeritud tunnete mitmetasandilisus ja sügavus. Vanameister Willy Kuranti siilselt mustvalge pildikeel tõstab esile kõige olulisema – tegelaskujude keeruka siseelu. Nii saab film oma mõjuva (tunde)värvingu vaid näitlejate ilmetelt ja žestidelt, kaldumata kordagi groteski või liialdustesse.

Kõrbe hea tava kohaselt on igaühele ettenähtud kolm külalislahket päeva, mille möödudes tuleb teelisel jälle edasi liikuda. See kirjutamata seadus võtab tabavalt kokku filmi sõnumi – olgugi õnn üürike, ei tähenda selle möödumine tegelikult veel lõppu. Elu läheb oma kergetes ja lihtsates toonides ikka edasi.

Katriin Kütt / PÖFF

Prantsusmaa, Saksamaa 2013