Registreeru

Kui vaadata tänapäeva filmikunsti, siis kipub kohati üldse ununema, miks filme tehakse. Filmikeelest on saanud väljasurev eksootiline murre, mille rääkijaid vaadatakse kui veidrikuid, ja stseenide taga polegi enamasti midagi enamat kui see, mida vaataja niigi ekraanilt näeb.

Prantsuse enfant terrible režissööri Leos Carax’ uus teos HOLY MOTORS on võimutseva keskpärasuse kõrval nagu supernoova plahvatus – endast kõike andev ja kahuri ees rinda paljastav proovikivi kogu kinole, ja valus meeldetuletus sellest, et kino võib olla maagiline, müstiline, ettearvamatu ja kättesaamatu.

„Püha Tõnu kiusamisest” ja varasematest Carax’ filmidest tuttav Denis Lavant mängib filmis ümberkehastujat härra Oscarit, kelle hämarad tellimustööd viivad ta ööl ja päeval kõige veidramatesse olukordadesse. Üheteistkümnes eri rollis teeb Lavant Oscarina läbi transformatsioone, mida kirjeldada on väga raske. Olgu ainult öeldud, et kes Carax’ viimast tööd ehk lühifilmi „Merde” mäletavad (osa omnibus-filmist „Tokyo”), võivad oodata sealse nimitegelase võidukat naasmist absurdi barrikaadidele. Oscar viib meid käekõrval läbi kõrgklassi ja solgitorude, mängides meiega nagu kass hiirega. Kas me peame seda uskuma? Kas me peame olema tema poolt? Kas see on reaalsus või filmimaailm? Roll või tõelisus? Küsimuste mõttetus saab selgeks hetkel, kui neid küsida, sest sel kõigel pole absoluutselt mingit tähtsust. Jäävad vaid ununematud stseenid, kas või omamoodi kontrapunktina mällu sööbinud Kylie Minogue, ja kinost väljudes see vabastav tunne, et oled just saanud osaks millestki täiesti erilisest.

Ärge palun laske ennast segada kohatisest tundest, et te ei saa sellest filmist aru. See pole telesari. Head peapööritust!

Tristan Priimägi