Registreeru

Robert Guédiguiani KILIMANJARO LUMI pakub tema austajatele taas äratundmisrõõmu, esitades talle omasest vasakpoolsest vaatest loo töölisklassi argipäevast, kasutades, nagu tema autorikäekirjaks on kujunenud, filmi tegevuspaigana kodulinna Marseille’d ja peaosades sama näitlejategruppi (Ariane Ascaride, JeanPierre Darroussin, Gérard Meylan). Nii on äratundmiste kõrval taas võimalik nautida nii linna kui näitlejate järjekordset metamorfoosi uutesse rollidesse.

Jean-Pierre Darroussin kehastub seekord sadamatööliste ametühingu esindajaks Micheliks, kellel on ülesanne välja valida inimesed, kes koondatakse. Mees otsustab loosi tõmmata ning ehkki ta võinuks ennast säästa, lisab ka oma nime loosikasti ning osutub teiste seas valituks. Sest nii on aus. Või on nii hoopis lihtsam?

Varasele pensionile jäänud Michel asub pereelu elama, lapsi aitama ja muid tegevusi otsima, kuni ühel õhtul tema koju tungivad relvastatud röövlid selle igavavõitu idülli purustavad. Teadasaamine, et röövliks oli üks tema koondatud saatusekaaslastest, üksnes suurendab šokki ja ebaõiglustunnet, kuni Michel taipab, et koos loosikastis olemine või koondatuks saamine ei tee neid veel saatusekaaslasteks. Röövli alaealiste vendade saatuse pärast muret tundes leiavad Michel ja tema abikaasa viisi edasi minemiseks ja andestamiseks.

Victor Hugo luuletusel “Vaeste lapsed” põhinev film räägibki laste võimest aidata meil andestada, ent mitte seepärast, et me mõistame paremini laste nimel tehtud pahategusid, vaid lapsed meenutavad oma süütuses ja isetuses meile meie paremat mina. Meie ei päästa lapsi, vaid lapsed päästavad meid.

Katre Pärn