Neli valget särki

Cezars Kalninš, keda kehastab „Hukkunud Alpinisti hotelli” inspektor Glebskyna Eesti publikule tuttav „läti Harrison Ford” Uldis Pucitis, paigaldab tööajal telefone, vabal ajal teeb aga bändi ja kirjutab poplaule, mille sõnu peab puritaanlik tsensuur „kohatuiks ja kergemeelseiks”, seega nõukogude „noorsoole ebasobivaiks”. Õigupoolest võib öelda, et see hinnang iseloomustas hästi ka nõukogude kinoametnike arvamust filmi kui terviku kohta, sest kohe pärast valmimist tõsteti lina¬teos „riiulile” ning publiku ette jõudis see alles 1986. aastal. Loominguline uljus ja jonnakus, mis väljendub nii Cezarsi teravalt iroonilistes värssides kui ka filmi konventsioone lõhkuvas drama¬turgias ja uute lainete hingusest kantud värskes vormikeeles, osutus niisiis saatuslikuks mitte üksnes kangelasele, vaid ka filmile endale ja selle lavastajale, kes kujutas nõukogude tsensuuri tegelikke toimemehhanisme liigagi tabaval moel.

Film linastub 2K DCP koopiana, mis digiteeriti 4K resolutsioonis Läti Rahvusarhiivi filmiarhiivis säilitatavalt 35 mm duubelnegatiivilt ja -positiivilt ning restaureeriti 3K resolutsioonis režissööri juhendamisel, Läti Filmikeskuse ja Läti Kultuurkapitali toel 2017. aastal. 35 mm originaalnegatiivi säilitab Gosfilmofond.