Mehed ei nuta

Maalilises Bosnia mägikuurortis on grupp sõjaveterane koondunud omanäolisesse rehabilitatsiooniprogrammi, mille eesmärgiks on vähem kui kakskümmend aastat pärast Jugoslaavia sõja lõppu lepitada vaenupooli. Kui esmapilgul näivad keskealised mehed mänguliste harjutustega kergemeelselt aega veetmas, siis psühhodraama käigus paljastuvad peagi vastuolulised ning endiselt toored emotsioonid. Konstrueeritud macho-
fassaadi tagant ilmub nähtavale nii sloveenide, bosnialaste kui ka horvaatide, nii usklike kui ka ateistide, nii kristlaste kui ka moslemite ühisnimetajana hingelämmatav häbi, sest kõik on õppinud sõjas enda kohta midagi, mida nad parema meelega ei tunnistaks.

„Sõda lõppes 20 aastat tagasi, aga mitte sinu jaoks,“ sõnab Jugoslaavia sõja veteranidele psühhoterapeut Ivan. See tõdemus ongi filmi keskseks jõuks. Eksitav on uskuda, et sõda suudab konflikte lahendada ning lahingumöllude kulminatsioonis peitub vabastav katarsis. Pigem on sõda rängaks alguseks – ellujäänud alustavad purunenud elu, kus vastuolud on senisest teravamad ning vaenupooled omavahel endiselt lepitamatud. Kuidas lõpetada see sõda, mis vaikivate meeste sisemuses aina edasi keeb?

Alen Drljevici esimene täispikk mängufilm on mõjus linateos sõjast, mis lahingumöllu elustamise asemel keskendub hoopis sellele, mis käib nähtamatult sõdimisega kaasas. Eredad meeskarakterid on suurepärase näitlejateansambli, mis koondab endas Balkani eri piirkondade tuntumaid näitlejaid, vaieldamatuks töövõiduks. Drljevici ja näitlejate vaheline sünergia on võtmeks, mis aitab keeruka teema ilustamata ja hinnanguid andmata ekraanile tuua.

(Katriin Kütt)