Valge tüdruk

Kuulus operaator (ja koos Wong Kar-waiga ka Hongkongi kuulsamate autorifilmide looja) Christopher Doyle võtab režissööriohjad enda kätte koos debüütlavastaja Jenny Sueniga, et teha mängulisel moel austav kummardus Jenny kodulinnale ja Christopheri koduks saanud Hongkongile.

Peategelane – emata teismeline, kes on päikesepaistele allergiline – elab koos oma isaga mereäärses pärlite kasvatamisega tegelevas külakeses. Kõrvaletõrjutuna käib ta videviku ajal rannikul jalutamas, tekitades oma laiaservalise kübara ja päikeseprillidega kummitusliku kuju võimsate lainete taustal. Üks võõras – jaapani kunstnik, kes on põgenenud kunstimaailma glamuuri eest lähedal asuvasse mahajäetud villasse – näeb tema öiseid rännakuid. Kahe võimaliku sugulashinge vahel tekib ettevaatlik sõprus. Vastandina nende üksildusele näeme tormaka loomuga tänavalast, kes käib iga päev külas sääsetõrjevahendeid müütamas. Ühel päeval satub ta oma ringil peale salajasele kohtumisele kohaliku ametniku ja rühma külastajate vahel. See kohtumine tõotab tuua halba kogu küla tulevikule.

Hongkong elab kadunud meloodia lummuses, kujutluspilte elustavad hinnalised mälestused ja oleviku tekstuurid, mis ei pruugi homset päeva näha. Ühekorraga nii meeleolufilm, Hongkongi eluolu peegeldus kui ka täiskasvanuks saamise lugu, muudab „Valge tüdruk“ käega kombatavaks ühe neiu täiskasvanuks saamise õrna tasakaaluproovi – neiu, kes ei taha veel oma unistustest loobuda.