Granaatõunaaed

Kõrgest east hoolimata töötab Shamil endiselt koos minia ja pojapojaga perekonna istanduses, kus kasvavad piirkonna parimad granaatõunad. Ehkki Sara ja nooruke Jalal annavad endast parima, ei saa nad enam eirata tõsiasja, et ots otsaga kokku tulemine on muutunud aina raskemaks. Shamil ei soostu alla andma naabri survele, kes ihaldab istandust ära osta: vana mees ei suuda leppida mõttega, et tema elutöö kaob ja armastatud istanduse neelab alla moodne tehas. Olukorra pöörab täielikult pea peale Shamili noorema poja Gabili äkiline kojunaasmine. Pärast venna ootamatut surma sõnagi lausumata kodu, naise ja väikese poja 12 aastaks maha jätnud mees näib otsivat lepitust. Gabil jutustab oma uuest elust Venemaal ja hellitab lootust, et naine ja poeg on nõus temaga kaasa tulema. Ajaga löödud haavad on aga sügavad ning andestamine ei pruugi üldse võimalik olla.

Ingar Najafi linateos, mis on saanud inspiratsiooni Anton Tšehhovi „Kirsiaiast“, kujutab endast aeglaselt arenevat perekondlikku draamat. Filmi tegevustik leiab aset Aserbaidžaani maalilises maapiirkonnas, mida Ahan Sylari operaatoritöö kohtleb ilmselge austuse ja lugupidamisega. Najaf vastandab agraarset ja modernset elukorraldust, idealiseerides esimest ja tõstes selgelt esile viimase korrumpeerivat mõju.

Granaatõunaistanduses lahti rulluv linateos on filmifestivalidel soojalt vastu võetud. Kui arvestada Aserbaidžaani filmitööstuse tagasihoidlikku toodangut, on see kindlasti maiuspalaks autorikino austajatele ja teistele filmigurmaanidele.

Aserbaidžaan esitas filmi ka võõrkeelse filmi Oscari nominendiks.

(Katriin Kütt)