Namme

Kauges mägikülas elavad vanamees ja ta tütar, kes hoiavad elus iidset traditsiooni. Nende õuel voolab tervendava veega allikas, allikavees ujub püha kala. Päevast päeva käivad hädalised abi küsimas ja vesi toob alati kergendust, õhtuti aga süüdatakse tõrvikud ja lauldakse iidseid laule. Tütar Nammel, kes on väga vaikne ja endasse tõmbunud, tuleb ravitsemine eriti hästi välja. Ta isa tunneb siiski, et tulekul on muutused: allikas jääb vett aina vähemaks ning kaugel pole aeg, kus tal tuleb oma amet edasi anda. Küsimus on selles, kas järeltulijaks saab Namme või üks kolmest pojast. Pojad elavad mujal ja on ravitsemisest kaugenenud, kuid kommete kohaselt peaks allikavalvuri ülesanne edasi minema mööda meesliini…

Aeglase kulgemisega linateos on pealtnäha lihtne, kuid kannab endas sügavat ja traagilist sõnumit ühe maailma hääbumisest. Filmi võib võtta ka tõsise hoiatusena selle eest, kuhu maailm on liikumas. Ilma puhta veeta ei ole elu ja tervist inimestelgi.

„Namme“ suurepärased kaadrikompositsioonid avavad pilgu kargele ja metsikule loodusele, samuti võib pidada tõeliseks meistritööks filmi valgustust.

Film esilinastus tänavusel Tokyo filmifestivalil.

(Martin Oja)