Wajib

Sibulana kihiline film viib meid jõuluaegsesse Naatsaretti, kus üks araabia kristlastest pere valmistub pulmadeks. Shadi, Itaalisse emigreerunud kolmekümnendates arhitekt, on tulnud tagasi sünnimaale, et aidata õe pulmi korraldada. Kombekohaselt alustab ta kogukonnaliikmetele isiklike pulmakutsete laialiviimist koos oma vananeva isa, kooli­õpetaja Abu Shadiga. Algab mitmepäevane, peaegu et dokumentalistlikult üles võetud ringsõit Naatsareti nurgatagustes. Nii rullub meie ees lahti teenimatult vähe maailma tähelepanu saanud palestiina kristlaste kogukond koos oma traditsioonide ja tabudega pirtsakas ja peljatud Iisraelis ning avanevad ka lahendamata pereprobleemid mine­vikust.

Euroopastunud Shadi on idealistlik välispalestiinlane, kes elab Roomas vabaabielu ja toetab PLO-d. Ta tüdineb kutsete laialikandmisest, tajudes, et isa promob teda lootusrikkalt igal võimalikul juhul kui abiellumisealist lotovõitu, kes plaanib koju naasta. Kangekaelselt keeldub ta mõistmast isa kompromissivalmidust, koostööd juutidega ning tolle traditsionaalsust. Talle on kohalik elu vastuvõetamatu. Isa aga näeb poega mehena, kes võõrsil elades eluvõõraid ideaale taga ajab ja kallitest väärtustest lahti ütleb.

Wajib (e. k. kohustus) on filmi keskne sümbol: vana mees täidab oma kohustust alalhoidlikult, ellujäämisstrateegia osana, teine, distantseerunud Lähis-Ida reaalsusest, ütleks pealtnäha kasutust kohustusest hoobilt lahti ja nõuaks kompromissitult oma õigusi.

Peaosi mängivad Mohammad ja Saleh Bakri on päriselus samuti isa ja poeg. Nad on oma näitlejatöös ülimalt loomulikud ja nende dialoogid mõjuvad väga eluliselt. ­Lähisidalikud andestamised, tülliminekud, mineviku valu ja tuleviku lootused, eelkõige aga põlvkondade vaheliste suhete analüüs ühe omapärase kultuuri valguses on niivõrd inim­lik ja liigutav, et on ükskõik millisele vaatajale mõistetav.

Palestiina on esitanud linateose parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

(Hille Hanso)