PÖFF: Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd

Nikita Mihhalkovi vanema venna Andrei Kontšalovski dokumentaalsete sugemetega mängufilmi „Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd” peetakse Hollywoodi karjääri järel tema kõige säravamaks linatööks. See film on juba järjekorras viies, millega ta Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammi on murdnud. Nagu Kontšalovski ise on öelnud, tugineb ta film kolmele Vana-Kreeka teatrimaskile: komöödiale, tragöödiale ja draamale. Seda klassikalist teatrit kannab filmis mängleva kerguse ja ülima stiilipuhtusega ette trupp, keda režissööri adjutandid otsisid taga terve aasta. Kaua küll, aga iga minut neist otsingutest on end kuhjaga ära tasunud. Tegu on amatööridega, kes mängivad filmis kõik iseennast. Ja seda hiilgavalt, nii et uduseks muutub piir mängitava ja tegelikkuse vahel.

Filmi peategelane Ljoha, kes peab Kenozero järve kaldail, jumalast hüljatud külade vahel postiljoni ametit (ja on ka tegelikus elus postiljon), on külaelanike ainus side välismaailmaga. Kõik sujub seni väljakujunenud rütmi mööda kenasti, kuni ühel päeval varastatakse Ljoha paadi mootor ära. See lööb mõra nii külade ühendusse välismaailmaga kui ka kindlalt paigas olnud inimsuhetesse.

Kontšalovskil on õnnestunud see film mõõta välja millimeetri täpsusega, kus ülearust pole mitte midagi, ja millestki ei tule ka puudu. See on geniaalne film! See on ood hääbuvale Vene külaelule, kust noored pagevad linna ja kuhu vanad jäävad pidama, filosofeerivad mõõdutundetult ning uputavad end siis viinaklaasi.

PÖFF / Timo Treit

Venemaa 2014