Registreeru

Kusagilt tuleb see esimene rumal samm või halb valik – avalöök –, mis sündmused vales suunas veerema paneb. Üks asi viib teiseni, see kolmandani ja ühel hetkel lamab veriseks löödud huultega Pike vannitoa põrandal, lootes, et varsti on hullem möödas. Kuid seda mõtles ta ehk juba siis, kui end vanglast leidis. Või veel varemgi – siis, kui esimest korda mõnuainete saamiseks oma keha müüs?

Ent üks asi viis lõputus nõiaringis järgmiseni ja ka põrandal lamades ei taipa naine veel, et teiste mängukanniks olemise asemel on tal igal hetkel võimalus mängu muuta. Aku Louhimiehe „8-Ball” on visuaalselt ja akustiliselt läbikomponeeritud jutustus, milles on ühtaegu põhjamaine (teisisõnu sünge) reekviem unenäole, kus Jessica Grabowsky teeb Pikena tõeliselt vaatamisväärse rolli, teisalt põhjamaine (ehk aeglane) krimidraama, kus politsei püüab tabada Eero Aho ebamugavalt usutavas kehastuses karismaatiliselt jõhkrat narkopätti Lallit ja põhjamaine (ehk siis hämar) triller, kus mõned tahavad mängu kontrollida, mõned arvavad, et teevadki seda, mõned mängivad kaasa, mõni kahtlustab, et nendega mängitakse ja mõned ei märka, et on mängus, kus teised mängivad piljardit, narkopolitseinik Elias Kaski (Pirkka Pekki Petelius) aga snuukerit.

Ent samas heidab Louhimies ka sotsiaalkriitilise pilgu (põhjamaisele) heaoluühiskonnale, mis toodab maaslamajaid, kellel on üha raskem aru saada, millal on asjad nii halvasti, et peaks midagi oma elus muutma ja üha vähem tahet oma valikute eest vastutada.

Katre Pärn / PÖFF

Soome 2013