V tumane

Kahe aasta eest „Minu õnnega” PÖFFi võitnud Sergei Loznitsa uus film UDUS on hoolega häälestatud trio, mis mõjub rütmi aegluse ja täpsusega. Film põhineb peamiselt omaenda sõjakogemusest kirjutanud tuntud valgevene autori Vassil Bõkavi romaanil. Matemaatikuharidusega Loznitsa vormib Bõkavi loost haarava filmi, mille katkematu, kuid vaoshoitud liikumine seisneb kolme peategelase piruettides üksteise, küla ja lõppeks ka tõe ümber. Ringiratast käib ka emake Venemaa – nagu üks tegelane märgib, oli praegu sakslastega mesti löönud sadistlik külamees nõukogude perioodil samasugune tõbras ja küllap saab selleks taas.

Loznitsa õilis kangelane Suštšenja on aastal 1942 Nõukogude Liidu läänepiiril elav lootusetu fatalist, kellele lisaks vastakaile sündmustele kaevab auku tema enda vankumatu moraalne selgroog. Keset ööd röövivad Suštšenja pere juurest end metsades ja mägedes varjavad, saksa okupantide vastu võitlevad partisanid Burov (Abašin) ja Voitik (Kolesov).

UDUS tõuseb esile Loznitsa intellektuaalse lähenemise ja tema tehnilise meeskonna tõlgenduse poolest. Esiletõstmist väärib Kirill Šuvalovi kunstnikutöö, eriti silmapaistev on Vladimir Golovnitski muusikata heliriba, mis rõhutab filmi tasasust väljapeetud, täpselt rõhutatud vahenditega nagu hundi kauge ulg või lihtne metsakohin. Koos Loznitsa mõõdetud sammuga teevad need sellest ehedast vene tragöödiast kalliskivi, mida aeg saab vaid üha säravamaks lihvida.

Fionnuala Halligan, Screen International