Sügavik

Kormakuri meisterliku filmi lõpus ütleb kalamees, kes oli 1984. aastal Põhja-Atlandi karmides lainetes paadiga ümber läinud ja kuus tundi jääkülmas vees hulpinud, riiklikule televisioonile: "See asi, mis juhtus, ei huvita tegelikult kedagi." See asi? Islandlastele tüüpilisel moel vähendab ta oma isikliku kogemuse tähtsust; nagu filmikangelane Gulli, räägib temagi kodus meelsamini oma kaaslaste saatusest. Neil on kollektiivne maailmavaade.

Gulli, 24-aastane ahelsuitsetajast poissmees, elab Islandi lõunaranniku lähedal asuvatel Vestmanni saartel. Nagu enamik sealseid külamehi, on temagi kõva viinanina ja tagasihoidlik mehike, kes veedab enamiku ajast kodus koos vanemate ja sõpradega. Kalastamine annab saarlastele põhitoiduse ning enamik neist vähem kui 5000 asukast on üles kasvanud spartalikus luteri usus ja kasinuses. Gulli on ülekaaluline, mitte kuigi nägus ja hämmastavalt kehvas füüsilises vormis. Teadlased ei osanud tema ellujäämist seletada millegi muu kui sellega, et võrdlesid tema rasvakihti hülge omaga.

Nigela kaluripaadi uppumine ja meeste heitlused oma elu eest elavdavad küll filmi pisut, kuid põhirõhk on siin siiski Gulli sisemisel võitlusel selle nimel, et mitte kaotada oma veidra eksirännaku käigus teadvust ja selget mõistust.

Need stseenid annavad filmiloojale võimaluse vaheldumisi vana ja uut filmilinti kasutades mälestusi dekonstrueerida – eriti Gulli lapsepõlvest 1973. aastal, mil Eldfelli vulkaan laastava jõuga purskama hakkas. Režissöör teeb seda suurepärases mittelineaarses stiilis, mis sobib filmi sirgjoonelise süžeega väga kaunilt kokku.

Howard Feinstein, Screen International / PÖFF