Registreeru

See on lugu kurbadest, isegi väga kurbadest täiskasvanutest.

Kuskil suure linna serval on tolmune laste paradiis. Päikeselõõsas tulitavate autoromude vahel on hea mängida. Isegi toredam kui kallis internaatkoolis, kuhu need lapsed iial ei satu. Peetakse sõdu ja avastatakse tundeid, mida ei osata veel seletada. Kuid siis juhtub midagi, mida vaataja lootuses, et ta eksib, on saalis juba ammu aimanud. Väikesed inimesehakatised peavad oma hirmu ja leinaga hakkama saama. Täiskasvanutest hüljatud maailmas tuleb neil ise musta draakoniga võidelda, minnes kaasa julmusega, mille tunnistajaks nad on olnud. Kuid see ei ole enam mäng, vaid juhtub päriselt. Ja see, mis juhtub päriselt, sööb ja närib sind nagu rooste, teeb su pudedaks, hapraks ja kurvaks.

See on lugu koletisest, kes meie hulgas elab. Elegantsete liigutustega ja alati puhtusest kiiskava autoga on lihtne põlatud lõunaimmigrantide terron’ide hulgas puutumatus välja teenida. Hullus aga pressib pidurdamatult välja ja reedab koletise. Seekord.

Inimeseloom, mis on sul arus, kui sa suure ja targana murrad väikese inimnääpsu, kes ulatab sulle usaldavalt oma käe? Filippo Timi doktor Boldrini pisut teatraalne etteaste distantseerib tema tegelase veidigi reaalsusest, mida oleks ekraanilt ehk muidu talumatu jälgida.

Daniele Gaglianone film mängib fookuste ja pimendustega, justkui lubades vaatajale lõputu painaja sees hingetõmmet , andes samas võimaluse aimata seda, mida ei näidata.

Karabas-Barabas, sind ei karda me...

Dagmar Raudam